See on lihtsalt imeline (kuigi olen miskit pärast vältinud seda sõna kasutamast viimasel ajal, tundus, et seda sai liiga palju ja ei andnud enam imelisuse energiat edasi :D), kuidas juhatus ja abi tuleb ka siis, kui isegi selle peale üldse ei mõtle. Seda enam rõõmu ja usaldust ja kindlustunnet see abi toob. Nimelt soovisin teha postitust, aga mitte ei teadnud, kuidas seda teha. Ja tuli tunne, et ju siis seda ei ole vaja, jäägu mõtted ja tunded iseendale. Ja siis... see laul: https://www.youtube.com/watch?v=LhM3uOXJUqU
Täpselt kümnesse, kui mitte sajasse...
Olen praegusel hetkel kodus, lapsed on lasteaias mees tööl. Juhhuuuu, lõpuks ometi vaikus, aeg iseendale, eks ole. Inglid kaisutavad ja rõõmustavad, et nüüd on tal ometi see aeg käes, kus jalad seinale panna ja näha, kui äge naine, ema ja inimene, eurooplane, maalane, Valguseolend ta on. Mees rõõmustab, et ma saan aja maha võtta, lapsed on lasteaias rõõmsad ja hoitud ja hoolitsetud, ema ka räägib, et puhka ka ikka, küll jõuab kõike... Ja mis Te arvate, mis tunne minul on? Praegu on tegelikult tšill ja lill ja ma tunnen, et päriselt ma ka olen äge ja ilus ja naiselik ja hea ja hoitud ja armastatud.... Aga näiteks paar nädalat tagasi oli mul küll sama tunne, nagu ilmselt mõnel pensionäril, kes on terve elu tööd rabanud ja siis töölt lahkunud ja äkki avastanud, et neid ei olegi enam mitte kellelegi vaja. Selle asemel, et rõõmustada - lõpuks ometi aeg iseendale! Ma isegi võrdlesin emale helistades end pensionäriga, nutsin ka kusjuures, nii tühi tunne oli. Kõik ju käivad tööl ja teevad midagi kasulikku. Ja hoidku jumal, ma olen kodus ja mu lapsed käivad kaks korda nädalas lasteaias ka veel. Milline rongaema, eks ole... Ja see kodus olemine nägi mul ka välja selline, et mul oli idee teha kõik ikka enne pere kojutulemist ära, et oh hoidku! midagi pärast enam tegema ei peaks, et õhtul meest ja lapsi ümmardada ja teenida. Sest nemad ju tulid koju ja mina olin kodus. Ja siis hakkas pihta - pesemine, koristamine, poes käimine, söögitegemine, ise käisin ka pesemas, et ikka õhtul selle peale ei peaks aega raiskama, eks ole. Ja kui ma veel avastasin, et olin kaks tundi telefonis emaga rääkinud - oi, oi, oi, kohe on vaja midagi mõistlikku tegema hakata, kohe on aeg otsas ja ma ei olegi ju MIDAGI teinud. Ja siis veel kuskilt tiksus juurde, et nüüd on ju sul paras aeg Valgusekaarte ka teha, oled üksi, keegi ei sega, sinu aeg ju. Ja siis neid ei tule ega tule, sest lihtsalt selliseid asju ei saa käsu peale teha. Täielik läbikukkumise tunne... tühjus... Et mida ma siin kodus siis teen, mitte midagi asjalikku....
Täna oli korraks sama tunne. Kuid siis ma hakkasin seda lahti harutama, et miks see tunne tuleb. Ja jõudsin selleni, et ma ei oskagi ju rahulikult iseendal lubada olla. Ja tunda, et mul on õigus seda teha. Meil kõigil on. Kui oli väike tüdruk, tundsin, et ma vastutan oma väiksemate vendade eest. Alateadlikult oli silm neil vist kogu aeg peal. Maal vanaema ja vanaisa juures tegin ka varakult süüa, koristasin tube, rohisin, aitasin vennakesi riidesse ja muudki. Kooli kõrvalt käisin muusikakoolis ja aitasin kodus ka süüa teha ja kõike, mida ema kahe kohaga töötades ei jõudnud. Ikka see vastutus... Siis läksin med.kooli, esimesel aastal seal käies käisin veel muusikakoolis ka, järgmisel aastal lõpetasin muusikakooli ja siis läksin selle asemel poole kohaga tööle. Sama ajal õppisin (nagu palju teisigi noori samamoodi tegi). Siis täiskohaga töö, mõne aja pärast kohtasin oma meest, olime aasta kahekesi, siis jäin rasedaks. Ja peagi olin juba kahe lapse ema, 1,5-aastase vahega lapsed on mul. Magamata ööd, nutmised kisamised, hammaste tulekud, kõhuvalud olid ju alles äsja, eks ole... Ja nüüd olen ma kodus, saan endaga olla, vaikus, lemmikmuusika, jutuajamised Teejuhtide ja Õpetajatega, jalutamised päikesepaistel, looduse ilu märkamine, rahulikult pesemas käimine kas-või. Appikene, Inglid juubeldavad: naudi, kullake! Mina aga olin nagu kõigele sellele suletud. Välja hiilisid hoopis hirmud, et kes ma olen, kui mul pole näidata ette suurepäraseid tulemusi ja midagi reaalset. Noh, et oleks ikka näha, et ma midagi teinud ka olen. Ikka kasulik olnud ja kõiki ja kõike teeninud ja teenindanud. Aga kas siis poole päevaga vana karmamustri taipamine ja lahustamine polegi midagi....? Jajah, see ei paista võib-olla kohe välja, aga kui ma ise tean ja olen õnnelik? Kas see on vähemoluline, kui pestud nõud? Kõik ongi ju oluline, ehhhh.... Nagu öeldakse, Inglite poole pöördudes pole vaja mõelda, et palve on vähetähtis. Milleks võrrelda.... Ja kui mitte midagi näiteks ei tee, vaid magad terve päeva kodus ja ärgates oled puhanud ja rõõmus, kas see pole siis võrratu! Ehk on pesemata nõud kraanikausis - aga mis sellest siis on :D. Rõõmsalt pesed ära ja ongi kõik.
Üldiselt ma olen ise selline inimene, et ma vajangi reaalselt millegi tegemist. Ma naudin, kui saan oma kätega midagi teha, kas-või nõusid pesta. Mul on väga keeruline istuda päev otsa arvuti taga, teha sellist tööd (seda enam ma imetlen neid inimesi, kes kontoris kaheksast viieni sellist tööd teevad). Ja ma armastan inimesi ja nendega päriselt suhtlemist. Aga kogu aeg ei ole ju vaja jalad rakkus kihutada ja joosta ja midagi teha, et ikka tõestada - olen väärtuslik ja kasulik ja olen olemas. Oluline on märgata seda, kas me selle kõige taga oleme ka rõõmsad ja õnnelikud. Ja miks me seda kõike teeme.... Ja puhkamine ning iseendaga olemine on suisa väga vajalikud, eelkõige meile endale, aga ka ümbritsevatele.
Minu pikk jutuajamine iseendaga sai nüüd kõigile siia salvestatud, ehk leiab keegi end sellest kirjutisest üles. Hooli endast, Sa ülesleidnu! Ja kui kellelgi on sarnane sõbranna või sõber või tuttav, siis olge nii pai ja öelge talle "aitäh, et olemas oled, lihtsalt oled". Ehk jõuab sõnum talle kohale.
Valgust ja armastust, mu kullakesed!