Minul on terve elu olnud selline lugu, et inimesed suunavad mind ennast väärtustama ja ennast austama, ikka sest ohvrirollist välja. Minu puhul oli see tavaline, et lausa eeldati, et ma istun kogu aeg telefoni juures ja esimeste sekundite jooksul võtan kõne vastu. Eriti just meesliinipidi liikus see teema. Ja kui ma siis vastu ei võtnud, siis lausa pahandati, et mis mõttes, MINA ju helistasin, kuidas sa vastu ei võtnud. Alguses ma lihtsalt lasin minna ja ei sekkunud sellesse, et ego mängu jne, kuulasin, mida inimesel mulle öelda siis oli nõnda pakilist. Aga see ei lahendanud midagi, sest järjest enam nõudmisi tekkis. Lapsed on eriti head katalüsaatorid. Esimest last me abikaasaga kandsime süles pea aastani ja muudkui lõbustasime teda, ma ei suutnud taluda, kui lapseke nutma hakkas, kukkusin seda kohe vaigistama ja eemaldama. Kui sündis teine laps, siis oli neid nutjaid ja soovijaid juba kaks, nii et ma lausa pidin midagi endas muutma, et mitte sügavasse depressiooni langeda. Mingi hetk tundsin, et ma üks soovide ja tahtmiste täitja ainult olingi, jooksin nagu orav rattas. Ja eriti lahe on veel see aspekt, et alati, kui mina avaldasin enda tundeid või tõdemusi, siis suutis osa rahvast mind oma "aga minul ei ole nii, mina ei tunne nii" lausetega panna tundma end alaväärsena, kõlbmatuna ja väärtusetuna (õigemini keegi ei pane kedagi tundma, ikka ise tunned :) ). Ma hakkasin kohe enda tajudes ja teadmistes ning tunnetes kahtlema. Ja siis mingil hetkel oligi mul valida, kas mattuda segaduse, kurbuse, valu, süütunde, alaväärsuse ja saja muu asja alla või hakata end ometi ükskord väärtustama ja armastama. See teekond on olnud pikk ja õppida on olnud palju, neid eksameid on tulnud ikka järjest raskemal tasemel ja igasugu asju on juhtunud. Mõnikord kukun üsna valusalt tagasi enesehaletsuse magusasse embusse, et siis sealt taaskord tõusta ja tõdeda, et pole mõtet halada vaid tõusta üles ja kuulata ikka iseenda sisetunnet ja jääda iseendaks. Mõnikord õnnestub see väga hästi, teinekord tuleb toibuda ja õppida taas ja taas ja taas... Mida me siin ikka sööme ja magame ainult, vaja ju Valgusekoolis olla ja areneda, onju :D.
Mõni päev on eriti ägedate eksamitega, teate küll, kui on tunne, et mingid kraanid on kuskilt lahti keeratud ja kõik tuleb korraga peale. Sageli on need just päevad, kui enne seda on olnud hästi helge ja soe ja tunned, et elu on tõepoolest elamist väärt. Ja siis tuleb korraga mitmest liinist läbikatsumisi, näiteks öeldakse, et sa ei vasta minu nõuetele :D. Ja ikka see sama: miks sa telefoni vastu ei võtnud, MINA ju helistasin. Ja siis helistatakse ja räägitakse sooja ja pehme häälega, küsitakse, kuidas laste tervis on ja soovitakse head. Süda läheb seest soojaks kohe, eks ole, rõõmustad. Ja siis kõne lõppu lisatakse selline tekst, mis torkab nii sügavale ja tõmbab kogu südame kokku, kurbusest ja valust. Ja seda kõike ühel päeval, mõnus läbikatsumine. Päeval lõpuks ma lihtsalt naeratasin ja mõtlesin, et jumal tänatud, jäin ellu ja ei lasknudki kõike Hinge sisse ja ei kurvastanud pisarateni. Ja ma tõepoolest tundsin, et ma suutsin tasakaalu hoida ja sain õppetükist aru. Järgmise korrani :D.
Kes nüüd end ära tundis, siis saadan Teile palju armastust ja ütlen: kullake, sa oled väärtuslik ja imeline Valguseolend, kogu oma armastuses, soojuses ja Valguses. Ma kallistan Sind, armastan Sind ja palun Algallikalt õnnistust. Oleme kõik üks pere, Valgusepere.