Mu kallid, kas Teil on olnud niimoodi, et olete südames tajunud midagi, mis on nii õige ja oma ja soe, kuid selleni kuidagi ei jõua? Muudkui teete plaane ja unistate ja keskendute ning üritate, kuid see soovitu, soojuse- ning armastuseallikas liigub ikka eest ära või oleks tee selleni justkui kinni pandud. Ja siis tekib küsimus "miks". Kuulate ju oma südame häält ja sisetunnet, liigute armastuse suunas - mis on valesti? Minu elukogemus on näidanud, et kui mattuda ükskõik, missuguse emotsiooni alla, seal hulgas ka positiivse, olla pidevalt ootusärev ja püüda vägisi seda õnne enda poole tõmmata, mida me kõik kahtlemata ära oleme teeninud, siis tegelikult me lõpuks enam ei kuula oma südant, sisehäält ega Universumit. Tekib vaid üks suur kinnisidee, jääme mõttetasandile kinni, maandus kaob jalge alt ja olemegi justkui jalgadest kinni seotud, ahelates, samal ajal on pea pilvedes ja mõtted ning emotsioonid kihutavad oma rada...
Sellisel kinniolemisel, udus kõndimisel ja enda keskmest väljasolemisel on erinevaid põhjuseid. On võimalus, et see soov, mida me nii meeletult soovime, see soojus, mida me nõnda kuumalt tajume, on hoopis mälestus eelnevast elust. Selles elus pole meil seda teed ja rada ette nähtud, meil aga on sarnaselt negatiivse emotsiooni ja energiana tulnud see positiivne emotsioon ja energia üles, kas siis tundena kellegi vastu või unistusena millegi suunas. Sellise ülestõusnud positiivse energia eesmärk on meid toetada ja jõudu anda ning motiveerida, meie aga mattume sellesse ja tekitame lõksu iseendale ja teistele.
Ja üheks variandiks on veel see, et Jumalik Ajastatus lihtsalt pole kätte jõudnud ja mida enam me vägisi surume ja punnitame, seda enam lükkame tegelikult enda soovitu, unistuse ja õnne ning armastuse kaugusesse, võib-olla et liigagi kaugele.
Ja nüüd tuleb siis see sõnadesse panduna imelihtne lahendus, praktikas sageli keeruline teostada (oleme ju inimesed) - laske kõik lahti, andke vabaks ja usaldage Valgust ja Universumit. Lihtsalt armastage ja võtke armastust vastu, hingake ja olge kohal, tajuge iseenda jumalikku olemust, austades iseennast ja kõike, mis või kes Teid ümbritseb. Ja peagi avanevad imelised laekad ja Teieni jõuab kõik, mida südamest soovinud olete, sageli veelgi rohkem. On ju lihtne :D? Ma võin kinnitada, et mina, kes ma olen väga kannatamatu inimene, ülemõtleja ja emotsionaalne naine, olen omal nahal seda korduvalt kogenud. Nooh, eks ma õpin seda minnalaskmist ja hetkesolemist raduselt terve elu, kuid hea on seda meelde tuletada, hetkedel, mil seda tarvis on. Iseendale ja Teile ka, mu armsad kaasteelised.
Armastuse, usu, lootuse ja vabadusega,
Helena Möldri
P.S. Ja mida ma veel õppinud olen - vastupidiselt minnalaskmisele on ka hetki, mil tekib tunne, et nüüd aitab, midagi on tarvis ette võtta ja muuta. Selline viimase piiri tunne, teate kõik ilmselt. Ja siis lihtsalt tulebki end kokku võtta ja teha ära! Ka see kõige absurdsem, siis on aeg võtta juhtimine enda kätte ja tegutseda! Selleks on tarvis samamoodi end usaldada, nagu ka minnalaskmisel. Andku, palun, Taevas meile selleks jõudu ja väge. Kallid ja paid.