Esimene mõte, idee, tunne ja taju on alati õige, kuid millegipärast kipub osa meist endas kahtlema. Täpselt nii on ka minuga, terve elu on nii olnud. Täna oli ehe näide sellest, kuidas ennast usaldada. Nimelt eile mängis mu noorim lapseke mu telefoniga särasilmselt, helistas mängult sellega ja muudkui rääkis innustunult. Ei raatsinud seda talt käest ära võtta. Kuna mulle väga vähesed helistavad või saadavad sõnumeid, siis ei tundnud enda telefonist puudust ka enne tänast hommikut, kui oli kiiresti kodust välja vaja minna. Küsisin lapselt, kus telefon on. Vastus oli algul muidugi "ei tea", pärast pakkus ühte kohta, kus telefoni ei olnud. Mulle endale tuli kohe mõte: mänguasjasahtel. No aga kas ma siis läksin vaatama?... Megakiire oli, otsisin sealt, kus laps pakkus ja saatsin juba mehele FB-sse sõnumi, et ta helistaks, kuigi ma teadsin, et ta seda sõnumit ei vaata. Viisin lapsed lasteaeda ja kiirustasin ema juurde, kes elab meie lähedal, et ta mulle helistaks, siis leian telefoni üles. Ema ei olnud kodus... Läksin siis koju tagasi ja vaatasin mänguasjasahtlisse - seal ta oligi, mu armas kollane mobiil :D. Kui ma oleks oma esimest mõtet usaldanud, oleks hommik palju rahulikum olnud ja asjatu sahmimine ja jooksmine oleks ära jäänud.
Hiljem sattusin peegli ette ja vaatasin ennast, jäin enda silmadesse vaatama. Ja tuli selline eriline tunne. Tulid pähe sõnad: oled nii hea, ilus ja sul on kõik võimalused. Miks sa ise ei usu ja muudkui otsid ja otsid... usalda ennast. Ma ei oska sõnadega kirjeldada, see hetk oli hästi sügav. Praegugi tulevad pisarad silma.
Kallid sõbrad, Te kõik olete erilised ja säravad ning Teid toetab meeletult palju Valguseabilisi! Usaldage ja uskuge ja teadke, et kõik on hästi! Teie teate ja tajute sügaval sisimas kõike, laske oma sisehäälel ja Kõrgemal Minal rääkida. Ja siis võtke vastu otsuseid ning tehke kauaoodatud muudatusi oma elus.
Armastuse, austuse ja kallidega.