Valguseleht

Usaldades tähtede poole

Mu kallid, Te ikka teate, et unistused ja soovid lähevad täide, seda mitte 100%, vaid paju rohkem! Minu viimased aastad on olnud täis suuri õppetükke ja väljakutseid. Olen end hakanud päriselt usaldama, ka siis, kui ego pressib vahele ja hirmud võimust võtavad. Minu üks suurimad hirme on olnud seotud turvatundega. Et mis siis saab, kui ma otsustan midagi, mis teistele ei meeldi, mis pole enamus inimestele mõistetav. Mis siis saab, kui mind enam ei armastata, kui ma valin nii, nagu mina südamest tunnen, et õige on.

Ja nüüd ma siis mõistan, kuidas minu südame hääl ja Hinge kutse ning Valguse tugi ja abi on mind juhatanud just sinna, kuhu mul tarvis oli jõuda. Olen vastu võtnud selle, mis päriselt kuulubki mulle. Nimelt on see seotud minu uue tööga. Olin pea viis aastat lapsehoolduspuhkusel ja mida aeg edasi läks, seda enam ma tundsin, et ma ei suuda enam vanasse töökohta tagasi minna. Kunagi oli see koht minu unistuste töökoht, mind suisa naljaga pooleks aeti sealt minema, kui tunde peale ametlikku tööaega seal olin. Kuid viimasel aastal enne dekreeti minemist ma vaikselt tajusin, et ma ei tee oma tööd enam rõõmuga ja ei olnud täielikult kohal. Ja ma ei mõistnud, mis oli juhtunud. Kodus olles süvenes teadmine, et minu ellu on tarvis midagi muud, mis paneb mind helisema. Aga ma lihtsalt ei osanud iseenda jaoks arusaadavalt väljendada, mida ma soovin. Ma hakkasin kohe mõtlema ametikohtade peale, mida minu erialaga inimene täita saab - ja ei kujutanud ette, et minu vaimse arengu ja maailmavaatega meditsiinis üldse enam midagi teha olekski, mitte vähemal rõõmsa ja rõõsana. Nõnda ma siis välistasingi mõistusega selle ja hakkasin vägisi muid teid endale raiuma, need, mis tundusid sobivad, loogiliselt võttes ja eks ikka südant oli sees ka. Aga no kohe mitte kuidagi ei läinud edasi. Ainult hirm tekkis ja ärevus kasvas.

Mingil hetkel ma siis mõtlesin, et mida ma päriselt soovin. Ja tulid sellised mõtted, et vanaviisi meditsiinis ma ei suuda kindlasti tegutseda, kõige rohkem meeldib mulle inimestega suhelda ja neid aidata, teha ka midagi oma kätega ja olla liikuv, saada erinevaid kogemusi. Ja mingi hetk unistasin, et kui mul oleks ometi ruumid, kus enda asjadega tegeleda.... Ja ma tõesti ei mõelnudki välja, mis töökoht sellist kirjeldust kataks. See omakorda tekitas hirmu, et äkki peaks ikka vanasse kohta tagasi minema, hea ja kindel ja turvaline. Samas süda nuttis, kui ma sellele mõtlesin...

Ja siis ma võtsin julguse kokku ja USALDASIN. Ja läksin, ilmselt enamus tuttavaid ja lähedasi olid hämmingus, ning lõpetasin lepingu ära. Ma tõesti kartsin eksida, väga. Aga ma tegin selle ära! Terve tee vanasse töökohta kõndides ma palvetasin, et mulle saadetaks märke, et ma otsustan õigesti. Ja pea terve tee ei tulnud mitte ühtegi märki... kuni olin maja juurde jõudnud ja nägin Inglite kohalolu sümboliseerivat 444 ja karma ning küllusesümbolit 888.... Majja sisenedes ma ei tundnud mitte midagi, nagu ma poleks mitte kunagi seal töötanud, mind siduv energia selle kohaga oli juba ammu kadunud. Ja ma lõpetasin lepingu tänu ja austusega.

Kuid siis alles algas ärevus ja pinge, sest ma tõesti ei osanud mõelda, kuidas edasi. Silmapiiril ei olnud mitte ühtegi minus soojust ja armastust tekitavat kohta. Ja projekt, mida ma armastasin ja millele ma lootsin, ei liikunud ka peaaegu üldse edasi. Elu läks niimoodi edasi, et ma olin vaat et juba sunnitud otsima töökuulutustest töökohti. Ja seal SEE oligi. Üks kuulutus, mis tekitas minus esimesest hetkest peale sooja tunde, mind oleks valatud nagu kuuma Valgusega üle. Ja kui ma siis loogiliselt sellele mõtlesin, siis ei saanud ma üldse aru, kuidas see koht mulle sobida saab. Arvatavasti ei mõista ka osa minu ringkonna inimesi seda, ma pole veel eriti kellelegi jõudnud sellest rääkida. Igatahes läksin ma kohale ja kohapeal voogas minuni veelgi enam soojust ning tajusin Valgust mind toetamas ja julgustamas. Ja üllatused aina jätkusid. Minu uus töökoht vastab täpselt sellele, mida ma seesmiselt olin tajunud, aga sõnadesse ei osanud panna. Ja ma sain isegi enda kabineti, kuhu saan panna oma Inglikujud ning vajadusel võin põletada küünalt. Ja ikka see põhiteema - inimeste aitamine. Ja ma tõepoolest tundsin sügavalt, et olen selle kõik ära teeninud. Ma olen seda kõike väärt. Ma olin ja olen nii tänulik... Ka iseendale, et ma julgesin USALDADA. Ma olen tõeliselt õnnelik. Ja ma USUN, et absoluutselt kõik on võimalik!

Kullakesed, ma soovin, et Te kõik leiaksite jõudu ja julgust kuulata oma südant ja Hinge. Ma armastan Teid.

 

+0
  • 0
  • 1 126
Valguseleht
Tauno & Helena Möldri
ingel@valguseleht.ee
Kasutamistingimused