Panime täna lastega Koduhaldjatele ja -hoidjatele taldrikule veidi tänutäheks midagi. Lapsed olid nii õnnelikud, teades, et meie kodu keegi nähtamatu, aga armastust täis hoiab ja kaitseb. Mul endal tekkis ka eriline tunne. Edaspidi kavatsen alati seansside ajal, kus iganes ma ka ei viibiks neid läbi viies, süüdata konkreetse koha Hoidjatele tänuks küünla. Lugesin Svetlana Nikolajeva uuest raamatust "Jookse ilma ruttamata" Väikesest Rahvast, kes meiega koos elavad, küll teisel tasandil; sellest, et nad on inimkonnas pettunud, sest neid on unustatud ja vääriti koheldud. Ja kohe tekkis suur soov nende heaks midagi teha ja neile teada anda, et ma hoolin oma kodust ja sellest imelisest rahvast.
Kallid ja paid ja head pühade jätku kõigile!