Viimane Superkuu oli tõeliselt võimas, onju. Minul tuli ikka üüratult palju korraga vana energiat üles, et äärepealt oleks endale kiirabi kutsunud, kuna terve alakõht ja selg olid sellistes valudes, et oli tunne, et nüüd on küll viimane päev käes. Ei saanud end liigutadagi, nii valus oli ja õhku ei jätkunud enam. Ja puhastust tehes valu veelgi suurenes, nii et hambad ristis palusin Loojat ning oma Valguseabilisi ning pimm-pommitasin enda helikaussi. Vahepeal viskasin pikali, sest ei jõudnud enam valuga istuda. Kõige sügavamasse soppi varjule pandud tunded ja mõtted tulid korraga välja, kuni selleni, et enam elada ei tahtnud, reaalselt kohe. Nutsin hommikul tõustes ja õhtul magama minnes, nõusid pestes ja lastele lasteaeda järele minnes... Praegu tundub kõik nii kauge ja uskumatu, et see kõik niimoodi oli, sest hetkel tunnen elu kõige suuremat rahu ja kindlustunnet vist. Enda tajumine on hoopis teine, sügavam. Ja oleksin justkui lühikese ajaga vaimses mõttes kasvanud, nagu oleks teismelisest täiskasvanu saanud.
Eriti lahe oli veel see, et Superkuule eelnenud päeval, mil ka energiad juba toimetasid, ma veel mõtlesin, et nii äge, olen juba nii palju endaga tegelenud, et isegi Superkuu ei mõju, nii hea ja rahulik on olla. Ja siis Kuu näitas, mis tegelikult toimuma hakkas.
Kas Teiegi olete märganud muutusi endas ja oma elus peale Superkuud?
Palju Valgust ja armastust kõigile!