Valguseleht

Blogi


Sõnum helesinise planeedi Hingedelt
3 aastat tagasi

Täna juhtus midagi imelist... Esimest korda minu Teekonnal aitasin Valgusesse hoopis teisest Universumist ja päikesesüsteemist, ühelt helesiniselt planeedilt pärit Hinged... Sõnumiks sain neilt: me armastame planeeti Maad. Nägin Maa pilti ja luikede kaeladest moodustunud südant... Ma ei oska kirjeldada enda tänu praegu.... Ja see kõik ongi PÄRIS. Illusioonideta ja duaaluseta, egota, enda alla matvate emotsioonideta. See on tingimusteta armastus ja puhas Valgus. See on KÕIK, ÜKS...

Tänan, tänan, tänan... Õnnistust ja armastust kõigile!

 

Iseenda väärtustamisest
3 aastat tagasi

Minul on terve elu olnud selline lugu, et inimesed suunavad mind ennast väärtustama ja ennast austama, ikka sest ohvrirollist välja. Minu puhul oli see tavaline, et lausa eeldati, et ma istun kogu aeg telefoni juures ja esimeste sekundite jooksul võtan kõne vastu. Eriti just meesliinipidi liikus see teema. Ja kui ma siis vastu ei võtnud, siis lausa pahandati, et mis mõttes, MINA ju helistasin, kuidas sa vastu ei võtnud. Alguses ma lihtsalt lasin minna ja ei sekkunud sellesse, et ego mängu jne, kuulasin, mida inimesel mulle öelda siis oli nõnda pakilist. Aga see ei lahendanud midagi, sest järjest enam nõudmisi tekkis. Lapsed on eriti head katalüsaatorid. Esimest last me abikaasaga kandsime süles pea aastani ja muudkui lõbustasime teda, ma ei suutnud taluda, kui lapseke nutma hakkas, kukkusin seda kohe vaigistama ja eemaldama. Kui sündis teine laps, siis oli neid nutjaid ja soovijaid juba kaks, nii et ma lausa pidin midagi endas muutma, et mitte sügavasse depressiooni langeda. Mingi hetk tundsin, et ma üks soovide ja tahtmiste täitja ainult olingi, jooksin nagu orav rattas. Ja eriti lahe on veel see aspekt, et alati, kui mina avaldasin enda tundeid või tõdemusi, siis suutis osa rahvast mind oma "aga minul ei ole nii, mina ei tunne nii" lausetega panna tundma end alaväärsena, kõlbmatuna ja väärtusetuna (õigemini keegi ei pane kedagi tundma, ikka ise tunned :) ). Ma hakkasin kohe enda tajudes ja teadmistes ning tunnetes kahtlema. Ja siis mingil hetkel oligi mul valida, kas mattuda segaduse, kurbuse, valu, süütunde, alaväärsuse ja saja muu asja alla või hakata end ometi ükskord väärtustama ja armastama. See teekond on olnud pikk ja õppida on olnud palju, neid eksameid on tulnud ikka järjest raskemal tasemel ja igasugu asju on juhtunud. Mõnikord kukun üsna valusalt tagasi enesehaletsuse magusasse embusse, et siis sealt taaskord tõusta ja tõdeda, et pole mõtet halada vaid tõusta üles ja kuulata ikka iseenda sisetunnet ja jääda iseendaks. Mõnikord õnnestub see väga hästi, teinekord tuleb toibuda ja õppida taas ja taas ja taas... Mida me siin ikka sööme ja magame ainult, vaja ju Valgusekoolis olla ja areneda, onju :D.

Mõni päev on eriti ägedate eksamitega, teate küll, kui on tunne, et mingid kraanid on kuskilt lahti keeratud ja kõik tuleb korraga peale. Sageli on need just päevad, kui enne seda on olnud hästi helge ja soe ja tunned, et elu on tõepoolest elamist väärt. Ja siis tuleb korraga mitmest liinist läbikatsumisi, näiteks öeldakse, et sa ei vasta minu nõuetele :D. Ja ikka see sama: miks sa telefoni vastu ei võtnud, MINA ju helistasin. Ja siis helistatakse ja räägitakse sooja ja pehme häälega, küsitakse, kuidas laste tervis on ja soovitakse head. Süda läheb seest soojaks kohe, eks ole, rõõmustad. Ja siis kõne lõppu lisatakse selline tekst, mis torkab nii sügavale ja tõmbab kogu südame kokku, kurbusest ja valust. Ja seda kõike ühel päeval, mõnus läbikatsumine. Päeval lõpuks ma lihtsalt naeratasin ja mõtlesin, et jumal tänatud, jäin ellu ja ei lasknudki kõike Hinge sisse ja ei kurvastanud pisarateni. Ja ma tõepoolest tundsin, et ma suutsin tasakaalu hoida ja sain õppetükist aru. Järgmise korrani :D.

Kes nüüd end ära tundis, siis saadan Teile palju armastust ja ütlen: kullake, sa oled väärtuslik ja imeline Valguseolend, kogu oma armastuses, soojuses ja Valguses. Ma kallistan Sind, armastan Sind ja palun Algallikalt õnnistust. Oleme kõik üks pere, Valgusepere.

 

Iga sõna on oluline
3 aastat tagasi

Tegin endale eile puhastusseanssi ja oma tavapärastele palvete sõnadele anti juhatus lisada lausetele juurde ka "järglaste, lähedaste, minu abi vajajate kõrgeimaks hüvanguks". Tavaliselt lisan midagi puhastades "minu ja kõikide teiste kõrgeimaks hüvanguks". Nimetasin ka oma laste ja teiste lähedaste nimesid. Tulin Valgusekanalist välja ja tükk aega olin veel kuskil eemal ja peas kumises. Kusjuures seansi ajal on alati selline tunne,et pole kuhugi ära läinudki, teistesse dimensioonidesse ja aegruumi, kuidagi eriti siin-ja-praegu-olemine on hoopis. Pärast on ainult vahe tuntav. Ja hiljem selgus, et üks lähedastest, kes ei ela minuga koos, tundis samal ajal südames füüsiliselt midagi. Ja lapsed olid erakordselt rõõmsad ja nagu miski turbosüsteem oleks neil käiku läinud :D.

Mida ma oma jutuga edasi anda soovin, on see, et kui Te ka iseennast puhastate, endaga nö. tööd teete, on iga sõna, ka Teile võib-olla tühisena tunduv väljend, väga oluline. Sõnal on ju oma energia ja mõni sõna võib vallandada nii mõndagi, samamoodi, kui teine sõna jällegi võib kõik kinni panna.

Valguse ja armastusega!

 

Väikesest Rahvast
3 aastat tagasi

Panime täna lastega Koduhaldjatele ja -hoidjatele taldrikule veidi tänutäheks midagi. Lapsed olid nii õnnelikud, teades, et meie kodu keegi nähtamatu, aga armastust täis hoiab ja kaitseb. Mul endal tekkis ka eriline tunne. Edaspidi kavatsen alati seansside ajal, kus iganes ma ka ei viibiks neid läbi viies, süüdata konkreetse koha Hoidjatele tänuks küünla. Lugesin Svetlana Nikolajeva uuest raamatust "Jookse ilma ruttamata" Väikesest Rahvast, kes meiega koos elavad, küll teisel tasandil; sellest, et nad on inimkonnas pettunud, sest neid on unustatud ja vääriti koheldud. Ja kohe tekkis suur soov nende heaks midagi teha ja neile teada anda, et ma hoolin oma kodust ja sellest imelisest rahvast.

Kallid ja paid ja head pühade jätku kõigile!

 
 
 
 

 

Andestamisest läbi aegade
3 aastat tagasi

Hiljuti oli mul kogemus, kus tundsin, kuidas tugev negatiivne energia mulle peale hüppas, nii et korraks jättis süda löögi vahele ja kurk oli justkui kinni, õhk läbi ei läinud enam. Ja mõne hetke pärast oli kõik korras. Ja järgmised kaks päeva muudkui tajusin, et midagi mul küljes on, võõrast ja häirivat. Polnud ammu olnud sellist olukorda, kus tervele rindkerele surus ja tundsin, nagu keegi oleks nööri mulle kaela ümber pannud, nii et sain parasjagu hingata, aga pikali olles oli ikka väga ebamugav. Tavaliselt on sellised tundemärgid seotud needuste ja maagiliste rituaalienergiatega ja mida kõrgemaks vibratsioon tõuseb, seda raskem on neid energiaid taluda. Ja nagu ma olen juba õppinud oma teel käies, siis alati ei tasu otsida põhjuseid endast väljapoolt, a la, issand jumal, keegi needis mind ära. Igasugu vanad energiad tulevad endast üles, minevikust, et oleme ise kunagi endale mingis elus sellise seisu korraldanud. Nii ma siis hakkasingi end puhastama ja vabastama sest energiast, sain küll osa asju maha, aga see põhiline energia, mis ärritas ja lausa vihastas, seisis kitina mu Hinge- ja südamekojas ning suhtetasandil. Ei osanudki midagi enam teha ja mõtlesin, et las siis olla nii, küllap tuleb peagi teadmine ja mõistmine. Ja siis ühel õhtul pikali olles tuli mulle selge teadmine, mida teha on tarvis. Ma hakkasin andestama. Jah, andestama. Alustasin nendest Hingedes, kelle sõnad, teod, energiad, mõtted, emotsioonid ja maagiad, loitsud, sajatused ning needused on mind läbi kõikide elude, dimensioonide ja aegruumi kahjustanud. Panin ka kõrgvibratsioonilised kristallid, toorkivimitena, endale erinevatesse energiakeskustesse. Ja siis andestasin endale samamoodi, selle eest, et olin end ise kahjustanud. Ja lõpuks palusin andeks ise kõikide Hingede ja Loodu käest, kahjustavad mõtted, tunded jne, läbi kõikide elude. Mingil hetkel selle protsessi käigus tundsin kuidas kukla taha ja kõrri lõi terav valu sisse, nagu keegi oleks odaga löönud. Ja terve protsessi ajal tajusin, kuidas energiad liikusid, käis suur puhastusprotsess, nagu pendel minu sees, edasi-tagasi. Nägin energiat silme ees keerlemas ja liikumas. Palusin õnnistust ja pühitsust. Siis jäin mõne aja pärast magama. Ning järgmisel päeval üles tõustes oli hoopis teine olemine. Elutahe tuli tagasi, rahu ja heaolutunne samuti. Ja köis mu kaela ümbert oli samuti kadunud. Hea oli olla.

Tänasesse päeva jagan ma Teile kõigile, mu armsad sõbrad, lihtsad sõnad, millel on tugev vabastav toime:

"Kallis minu süda, palun anna mulle andeks kõik minu negatiivsed mõtted, tunded, sõnad, teod, energiad, mis on sind kahjustanud läbi kõikide minu elude, kehastuste, dimensioonide, aegruumi minu ja kõikide teiste kõrgeimaks hüvanguks."

Samamoodi saab seda kasutada vastavalt vajadusele, kas siis alustate "kallis minu Hing" või "kallis minu keha" või "kallis minu ema" jne. Ja lisada võib ka sõnad "teadmata ja teadlikult" (kahjustanud).

Kullakesed, palun andke mulle andeks, kui ma olen kellelegi Teist kahju tekitanud või haiget teinud. Ma armastan Teid ja soovin, et Teie elu oleks täis tingimusteta armastust, rahu, õnne, puhast Valgust ja headust.

 

Tänane soov kõigile, kogu südamest
3 aastat tagasi

Mu kallid, armsad Teekaaslased, oleme kõik terve aasta kõvasti rassinud ja lahendanud keerulisi olukordi, terevendanud Hinge- ja südamehaavu, vaadanud üle igapäevaelus olevaid harjumused ja energiat võtvad tegevused ning olukorrad. Me oleme nii palju teinud. Me oleme nii tublid olnud! Me oleme saanud suurel hulgal enda väge tagasi ja meil on võimalus oma väge enda ja teiste kõrgeimaks hüvanguks kasutada - ja see on hea. Aga eelkõige ärgem unustagem - me kõik oleme väärt nii lõputult palju.

Ma armastan Teid kogu südamest. Laske palun armastus enda südamest sinna, kuhu ta soovib kiirguda. Ja laske kogu see armastus, mis Teieni juba ammu kibeleb jõuda, endasse. Võtke see tänutundega vastu.

Rahu ja rõõmu ning küllust Teile, kullakesed.

 

Viimasest Superkuust
3 aastat tagasi

Viimane Superkuu oli tõeliselt võimas, onju. Minul tuli ikka üüratult palju korraga vana energiat üles, et äärepealt oleks endale kiirabi kutsunud, kuna terve alakõht ja selg olid sellistes valudes, et oli tunne, et nüüd on küll viimane päev käes. Ei saanud end liigutadagi, nii valus oli ja õhku ei jätkunud enam. Ja puhastust tehes valu veelgi suurenes, nii et hambad ristis palusin Loojat ning oma Valguseabilisi ning pimm-pommitasin enda helikaussi. Vahepeal viskasin pikali, sest ei jõudnud enam valuga istuda. Kõige sügavamasse soppi varjule pandud tunded ja mõtted tulid korraga välja, kuni selleni, et enam elada ei tahtnud, reaalselt kohe. Nutsin hommikul tõustes ja õhtul magama minnes, nõusid pestes ja lastele lasteaeda järele minnes... Praegu tundub kõik nii kauge ja uskumatu, et see kõik niimoodi oli, sest hetkel tunnen elu kõige suuremat rahu ja kindlustunnet vist. Enda tajumine on hoopis teine, sügavam. Ja oleksin justkui lühikese ajaga vaimses mõttes kasvanud, nagu oleks teismelisest täiskasvanu saanud.

Eriti lahe oli veel see, et Superkuule eelnenud päeval, mil ka energiad juba toimetasid, ma veel mõtlesin, et nii äge, olen juba nii palju endaga tegelenud, et isegi Superkuu ei mõju, nii hea ja rahulik on olla. Ja siis Kuu näitas, mis tegelikult toimuma hakkas.

Kas Teiegi olete märganud muutusi endas ja oma elus peale Superkuud?

Palju Valgust ja armastust kõigile!

 

Meenutus eelmisest elust - võti rahu ja turvatundeni
3 aastat tagasi

Eile rääkis mu noorem tütar, kes saab veebruaris kolmeseks, killukese oma eelmisest elust. Ta tegi seda nii loomulikult, tema jaoks oli see lihtsalt hetk olnust, minevikust. Meie peres oli see päris esimene kord, kui laps midagi sellist meile mõistetavalt rääkis. Vanem tütar on veidi üle nelja ja tema jutust me pole aru saanud, et midagi kaugest minevikust tal meeles oleks olnud. Minu jaoks oli see nii eriline hetk, tekkis sügavam tajumine ajatust universaalsest olemisest, kõik ju ongi alati olemas.... Tekkis suur austus iga inimese, olendi ja loodu vastu, sest igal killukeselgi elul on oma ainulaadsed kogemused ja tarkus, teadmised, mis arendavad, aitavad ja õpetavad ning toetavad meid kõiki. Võimas üksolemise tunne oli. Ja olin ääretult tänulik kõigele. Ja kusjuures seda kõike oli mul endal nii väga vaja, see tugevdas usku iseendasse ja Universumisse veelgi.

Austuse ja armastusega kummardan südamest Teie kõigi poole, mu kallid. Mingu Teil alati nii, nagu südamest ja Hingest soovite!

 

Rahust, tänust, naerust ja vaikusest
3 aastat tagasi

Seda aastat pole enam palju jäänud ses duaalses, ajalises maailmas. See aasta on olnud eriliste üllatuste ja muudatuste aasta, enda seest jõu ja sügavuse leidmise aasta. Kes on jäänud toppama, on leidnud viisi edasiliikumiseks, ja kes on kihutanud, nagu hullunud hobune, on võtnud aja maha. On ju olnud eriline aasta, eks. Ma kutsun Teid koos minuga tänama kõike, millega sel aastal on olnud au kokku puutuda. Oleme tänulikud kõikidele neile, kes meid on puudutanud ja aidanud, toetanud ning armastanud. Oleme tänulikud iseenda sisemisele lapsele, egole, Hingele, madalamale ja kõrgemale minale... Teejuhtidele, Õpetajatele, Kaitseinglitele, Teisele Poole Loori läinud meid kaitsvatele Hingedele, kogu Universumile... Kõik ON. Igavesest ajast igavesti.

Rahu on võti tasakaalu leimiseks ja hoidmiseks. Rahu on "siin ja praegu", rahu on kulgemine, enda sügav tajumine ja kuulamine ja usaldamine. Rahus on armastus ja austus ja iseendaks jäämine. Rahus on tervendav naeratus ja jõudu andev puudutus. Rahu on vaikus, aga ka vaat et kõrvulukustav siiras ja vabastav naer. Rahu teeb õnnelikuks, paneb armastuseenergia liikuma ja lausa voolama kõikjale. Ja see on ilus.

Armastuse, austuse ja tänuga.

 

 

Seiklus kollase telefoniga ehk vaade iseenda silmadesse
3 aastat tagasi

Esimene mõte, idee, tunne ja taju on alati õige, kuid millegipärast kipub osa meist endas kahtlema. Täpselt nii on ka minuga, terve elu on nii olnud. Täna oli ehe näide sellest, kuidas ennast usaldada. Nimelt eile mängis mu noorim lapseke mu telefoniga särasilmselt, helistas mängult sellega ja muudkui rääkis innustunult. Ei raatsinud seda talt käest ära võtta. Kuna mulle väga vähesed helistavad või saadavad sõnumeid, siis ei tundnud enda telefonist puudust ka enne tänast hommikut, kui oli kiiresti kodust välja vaja minna. Küsisin lapselt, kus telefon on. Vastus oli algul muidugi "ei tea", pärast pakkus ühte kohta, kus telefoni ei olnud. Mulle endale tuli kohe mõte: mänguasjasahtel. No aga kas ma siis läksin vaatama?... Megakiire oli, otsisin sealt, kus laps pakkus ja saatsin juba mehele FB-sse sõnumi, et ta helistaks, kuigi ma teadsin, et ta seda sõnumit ei vaata. Viisin lapsed lasteaeda ja kiirustasin ema juurde, kes elab meie lähedal, et ta mulle helistaks, siis leian telefoni üles. Ema ei olnud kodus... Läksin siis koju tagasi ja vaatasin mänguasjasahtlisse - seal ta oligi, mu armas kollane mobiil :D. Kui ma oleks oma esimest mõtet usaldanud, oleks hommik palju rahulikum olnud ja asjatu sahmimine ja jooksmine oleks ära jäänud.

Hiljem sattusin peegli ette ja vaatasin ennast, jäin enda silmadesse vaatama. Ja tuli selline eriline tunne. Tulid pähe sõnad: oled nii hea, ilus ja sul on kõik võimalused. Miks sa ise ei usu ja muudkui otsid ja otsid... usalda ennast. Ma ei oska sõnadega kirjeldada, see hetk oli hästi sügav. Praegugi tulevad pisarad silma.

Kallid sõbrad, Te kõik olete erilised ja säravad ning Teid toetab meeletult palju Valguseabilisi! Usaldage ja uskuge ja teadke, et kõik on hästi! Teie teate ja tajute sügaval sisimas kõike, laske oma sisehäälel ja Kõrgemal Minal rääkida. Ja siis võtke vastu otsuseid ning tehke kauaoodatud muudatusi oma elus.

Armastuse, austuse ja kallidega.

 

Valguseleht
Tauno & Helena Möldri
ingel@valguseleht.ee
Kasutamistingimused