Foorum

Tere Helena.

Ega, kui aus olla, siis ei ole mul mingisugust lapseisu ka enam. :)

Mis ma ikka lapsetan ja mõtlen sellele, kui ei ole põhjustki sellele mõtelda.

Tänan Teid kõiki, iga nö vestlus ikka natukene kuidagigi aitab.

Tere!

On aega mööda läinud lahkuminekust. 

Oleme taas hakanud suhtlema, käisime koos telkimas hiljaaegu, mul oli sünnipäev, ta tuli spetsiaalselt mulle kooki ja lilli tooma... oodates tund aega, mil mina töölt naasen.

Mul ei ole selle eemaloleku ajaga keegi sisemist sära tekitanud või sellist armunu tunnet. Põhimõtteliselt Tema ongi ainukene olnud, kellega olen nõus kohtuma. Samas see tunne teeb õnnetuks. Tunnen, et olen talle lihtsalt aegajalt ajaviide, aga kes seda teab, kas see ka nii on. 

Temal võrreldes minuga on meeletult tekkinud uusi tutvusi ja on koguaeg kellegagi suhelda. Minul on aga asjad niiviisi, et ma ei viitsigi kellegagi väga midagi rääkidagi. Samas tunnen end ikka üksikuna ja kõige ilmaasjadega pean toime tulema. Auto, arved jne jne... tean, see on minu ülesanne kõigega toime tulla. Muidugi katsun hakkama saada ja ma ei loodagi kellegi teise peale. Kõik raskused ongi ületamiseks.

Aga see tunne kõik, teeb mind kurvaks.

See tühjus hinges.

Imeline Tiiu ! Olete hakanud jälle suhtlema? See on ju hea ja see annab Sulle teada,et Tema tunne on selline mis pole Sinu osas lahustunud vaid pigem säilinud. Tema,kui mees on pigem suuremas sisemises näljas, kui Sina. Ütleksin nii,et mees loob erinevaid suhtlus vorme siis kui on millegi või kellegi otsingul,otsides väljundit enda hinge vajaduste rahuldamiseks ja nii ta tegutseb,aga,et tee Ta Sinuni toob jällegi näitab selgelt,et seni oled olnud Sina see kes pakub talle,tema jaoks seda tunnet ja rahulolu. Pigem on nii,et Tema kui mees kahtleb ise endas ja oma valiku õigsuses,sest adub ka vastutuse võtmist edasise elu eest,mida võtab,kui ütleb kindla jaa Sulle. Teinekord on mehed need kes istuvad oma mugavustsoonis ja pelgavad tulevikku vaatamist,sest see hirmutab neid. Sinu hingelise tühjuse kohapealt,aga siis nii palju,et oled kuhugi tugevasti toppama jäänud. Tavaliselt Minu puhul toimub see siis kui on nii nimetatult kogemuse kinnitamise faas. Avaldub siis see sedasi ,et just, kui sein on ees ja ikka ja  jälle jõuan ühe ja sama kogemuseni tagasi,puudub nii öelda edasiminek ehk siis istud vaakumis.Siin on muidugi väiksed märgid õhus ja pildis,mis kinnitavad just selle mustri olemasolu,aga mitte klammerdumist millegisse või kellegisse. Sinu puhul võib-olla nii ja naa.Sinul puudub teistes suhetes edasiminek,näitab klammerdumist mineviku külge,Oma asjadega hakkama saamine välispildis,aga näitab kinnitamis faasi,kus vanal lastakse minna,et saaks tulla uus.Minu küsimus nüüd selline Sulle,kas Mõtled ja elad selles ajas,kui olite veel koos kui paar,või elad teadmisega ,et see mis oli minevikus on olnud,ning olevik ja tulevik pakuvad Sulle midagi enamat? selles peitub märgiline teave, kas tegu on kinnitamis faasiga või klammerdumisega. Tühjus iseenesest on neutraalne seisund ja selleks ,et Inimene jõuaks segamatult lahenduseni nendes küsimustes mis teda pidurdavad edasiminekul

 Tänu ja Valgusega,Sulle

Tere! 

See suhtlus oli pigem ajutine, ei tea ka miks. Ju tal ei olnud antud momendil lihtsalt kedagi võtta. 

Ise pigem püüan ikka mineviku seljataha jätta, sest nägin, et tegelikult on kõik läinud. 

Ta ütles ise ka, et minuga on tore, aga kardab suhteid. See tuli ka ma ei tea miks teemasse. Aga see juba ilmselge vihje mulle. Et midagi ei tule enam. Oleme taas kadunud üksteise jaoks.olen ka hakanud suhtlema erinevate inimestega, aga siiani ei ole keegi tekitanud minus midagi. Vb olengi nii endasse tõmbunud, samas ei taha tormata. 

Elan lihtsalt ja käin tööl. Vaatan kuidas ja kuhu tuuled viivad. Nii kõige lihtsam. 

Aga minevik on minevik. Ei looda ka midagi. Eks aeg on ka juba oma töö teinud. 

Tühjuse koha pealt, ju pean seda kogema ja ennast leidma selajal. Kuigi see üksindus ja tühjus tekitab masendust vahel. Mõnikord ka täitsa naudin üksindust. 

Aga loodan lihtsalt aja peale. 

Ise vaid kardan seda, et muutun väga erakuks ära. 

Parimate soovidega, 

Tiiu

Tere, Tiiu. Nii tuttavad tunded erakuks muutumise mõtteviisi  osas, oli minulgi millalgi periood, kui ei tahtnud mitte kedagi näha ega mitte kellegiga suhelda, ka oma lastega suhtlemine oli raske, ehkki armastan neid väga. Minul tuli see erakuks olemise tahtmine sellest, kui panin oma südame lukku, aga armastus tahab südames vabalt voolata. Pole oluline, kelle vastu või kuidas. Eks meie kõigi põhiline õppetund siin Maa peal ongi ju armastuse õppimine. Ja parimad õpetajad ongi need inimesed, kes meile nö haiget teevad ehk igasuguseid nö negatiivseid tundeid meis aktiveerivad, et õpiksime armastama, eelkõige iseennast.

Kui kuidagi ei oska olla ega midagi teha, siis ongi aeg kõige parem abiline. Parimat Sulle! 

Nii,Tiiu Imeline,arvad ,et teie kohtumine oli ajutine,Minu tunnetus ,aga risti vastupidine teie suhtluse osas,sest kõik on risti vastupidine sellele mis näib ja välispildis kangastub,aga seda koged Ise mõna aja möödudes nii,et kannatust veidi.Sinu lootus ajale on muidugi Tänuväärne,aga sellisel kujul nagu seda loodad on tee raskendatud ja käänuline ja mis peamine,tuled selle juurde tagasi.Inimese saatus ja ajalugu on sellised mõisted mis kipuvad ennast kordama ja tead miks? Selle pärast,et kontrollida,kas on selgeks õpitud õppetükk ja viidud sisse muudatus mustris.Kui jätkatakse vanal viisil siis kordub ka kogemus ja sündmus,küll väikse lisandiga ja tsenaariumiga,aga sisu on sama. Vahe on ainult selles,et ajalugu puudutab rahvast,ehk ühiskonda ja tema hoiakuid, saatuse loovad aga inimesd individuaalselt üksikuna.Aeg pehmendab küll teravaid nurkki,Sinu tunnetuses,kuid mustrit olematuks ei tee,see jääb.Ainuke viis need ümber vormida on  teadvustada Endale väga meeldiva kogemusena(ka lahkumine kaaslasest),olla talle siiralt Tänulik ja lahti lasta. Selles osas ,et ütled ei looda ka midagi enam tema poolt,julgen siiralt kahelda selles.Loodad küll ja Sina tead,aga mõistuses räägib vastupidist juttu. Sinu eraklus tuleneneb ju tegelikult sellest ,et süda õhkab ikka veel tema järgi ja teiste jaoks seal ruum puudub,Sa võid ju kohtuda paljude teistega,aga Sinus püsib võrdlus moment tema ja teiste vahel,seega liigud tagasi minevikku kus olite koos,ning teil oli hea. See aga näitab,et oled minevikus kinni ja kardad avada end uuele,mis omakorda toob selleni ,et üksi oleku momendid on teinekord väga rasked ja masendavad.Kallis Tiiu saa palun Ise Endaga sõbraks ja julge olla see,kes Sa tegelikult oled,julge olla erinev ja teha seda mida soovid Sina ise,ära looda ajale kes peaks midagi muutma,vaid muuda Ise nüüd ja praegu ja kohe. Armasta ja austa Ennast ja oma aega,mis Sulle on antud selleks,et tunda ,olla armastatud austatud ihatud.... ja seda saad sa ainult läbi Enda teha,Alustades Endast tuleb välispilt ja mateeria sellele järgi.Nii,et alustuseks võta vastu otsus Armastan ennast sellisena nagu olen,Austan ja väärtustan Ennast ja oma aega, julgen olla Mina Ise jne. Kui Sul Endal on raske Uskuda praegu Endasse siis tea,et Mina usun Sinu tarkusesse,usun Sinu naiselikuse väe olemisse,usun Sinu õigusesse olla Armastatud,austatud ja hoitud,usun kõigesse sellesse kes Sa oled siin praegu ja edaspidi,Usun Sinusse tingimusteta.....

Tänu ja Valgusega,  Imeline Mina

Tere!

Tänan Teresa vastamast. Teie jutus on iva sees. Isegi mõtlen, et mis siin enam, et aeg on parim ravim. Üheltmaalt ikka tuleb ka täielik kergus. :)

Tänud ka Apostlile, aga tunnen kergeid vastuväiteid.

Mingil määral kindlasti olen veel Temas kinni, aga tean, et sellest ei tule midagi, nii Tema, kui minu poolt. Olen sellessuhtes mineviku seljataha jätnud. Ma ei kujutaks enam ettegi, et Temaga koos oleksime, selle pärast ka see, et ma ei looda midagi. 

Mina olen Tema peast ka ammu pühitud. See suhtlus ka, kui suhtlesime, oli pigem minu viisakus ja Tema hetkemeeleolu. Tema alustas suhtlust, olin enesekindel ja arvasin, et nüüd ei tohiks midagi minus olla Tema vastu. Aga eksisin. Nüüdseks ma teisel võimalusel ei lase tulla. Jätangi mineviku seljataha. Ei taha enam, et mingid tunded üles kaevaksin. 

Kui lahti lasen, tunnen ise ka kergemini. Ning vaikselt liigun edasi. 

See, et ma ennast üksikuna tunnen, on see, et leian ennast. Üksinduses olles saan mõtelda ja mis mulle paremana tundub. 

Aga Temale olen tänulik, et Ta oli ja ma ei pea mitte millegi suhtes viha, ei ole põhjust ka. Lasengi minna oma teed. Ma sellesuhtes täitsa mõistan.

Ning hetkel, ma ei otsigi meeleheitlikult mingit suhet, lihtsalt suhtlen. Annan endale aega, et ennast korda saada. Mitte, et ma nii löödud enam oleks, aga, et saaksin puhta südame ja kergusega edasi minna.

Võtan kõike rahulikult ja minevik jääb seljataha. :)

Mul hea meel, et saan siin Teiega arutleda, isegi tänu sellele näen endasse rohkem. Aitate lahti mõtestada. 

Päikeselisi hetki!

Tiiu