Olen omadega "natuke" katki ja tahaks lihtsalt hingelt ära rääkida.
Olen 36 aastane ja kooselus olnud 14 aastat,meil on 2 imearmast last. Eks see kooselu on ikka tõusude ja mõõnadega kulgenud. Mina olen olnud rohkem see pingutaja pool,et pere oleks koos,et kõik kulgeks rahulolevalt. Kuid selle pingutusega olen ise unarusse jäänud,vastu armastus justkui puuduks. Viimased pool aastat on ikka väga pingelised,mees suhtleb väga aktiivselt internetis naissõbrannadega. Ühega tal suhtlus,umbes kuu aega tagasi, lõppes ja oma rumalas usus arvasin,et see oli keskeakriis ja mööduv nähtus. Kuid nüüd on tekkinud uus "sõbranna"... ja mis mind kõige rohkem kurvastab ongi see,et see naine (kes on 3 lapse ema ja ka juba vanaema,kuigi meist paar aastat vanem) teeks mu mehele justkui ajuloputust. Ta on teadlik nii minust kui meie lastest,aga ometi kutsub meest koguaeg kuskile puhkama,üritustele ja mu mees läheb ka. Asi nii kaugel,et ühel puhkusel mu mees pettis mind,ta tunnistas küll selle üles,aga nende suhtlus sellega ei lõppenud. Tean,et nüüdseks on see suhtlus flirtival toonil ja naine soovib,et mu mees oleks temaga. Mees naudib ta tähelepanu,mina ja lapsed oleme täitsa tagaplaanil. Tegin vea,et kirjutasin sellele naisterahvale ja tema muidugi "kiitis takka",et ma vaataks endasse,et ma olen ise süüdi,et mu mees teistes naistes käib. Küsisin mehelt,et milles ma süüdi olen,kas selles,et armastan sind? Mis olen ma valesti teinud,et olen soovinud ja pingutanud,et meil oleks õnnelik pereelu? Mees ei vastand sellele ja nüüd üks päev,meie tüli käigus,teatas ta,et oleme siis lahus. Ära ta ei lähe,sest meil lapsed. Ütleski,et tahangi elada vaba elu, käin ja olen ja ke...in keda tahan ja kus tahan. Küsisin,et miks ta seda mulle teeb? Vastas,et tal on lihtsalt siiber. Viimased nädal aega elame kui korterikaaslased,suhtleme küll rahulikult ja normaalselt üleüldist juttu,kuid puudubki intiimsus,lähedus...see naisterahvas ütles mu mehele,et mida te piinate üksteist kui teil mõlemal erinevad huvid. Mulle ei mahu kuidagi hinge kuidas mees suudab üleöö 14 aastat kooselu prügikasti visata ja mina elan seda nii raskelt üle. Raske ongi see,et ta ju eksisteerib mu lähedal,aga samas on nii kaugel. Ma tunnen ennast nii katkisena,mees naudib netisõbrannaga vestlemisi ja nende ühiseid väljasõite,kui mina kasvatan me ühiseid lapsi ja vaatan pealt kuidas perekond laguneb,sest ta on ainult laste pärast veel meiega.
Ma olen vist liiga klammerduv,et ei oska lahti lasta ja leppida,et mees on egoist,kellele perekond on ümmargune null ja rumalas usus loodan,et kõik muutub veel endiseks...