Veel mõni aeg tagasi tundsin, et olen õnnelik ja meie elu on harmooniline. 15 aastat olin loonud teadlikult meie maailma, nii vaimselt kui materjaalselt. Hoides ja armastades oma meest oleme loonud oma paradiisi siin maa peal. Olen selle kõik armastuse energiaga täitnud, olen olnud tänulik ja hinnanud seda mis meil on. Nüüd kui materjaalse poole pealt oleks kõik meie loomised kohe kohe valmis ja me oleks saanud hakata rohkem nautima tehtud töö vilju varises kogu maailm minu jaoks kokku.
Mu mees pettis mind, kõige võikamal moel. Või õigem oleks öelda,et ta on ohver. Ta lasi ennast ära rääkida ühel kibestunud naisel kellel oli vaja tublit meest. Oma headuses ja usalduses lasi mu mees ennast mõjutada ja kavala naise lõksu langenuna ei osanud ta heausksena seda olukorda lahendada ja järjest rohkem vajus ta sügavamale. Kui ta ükskord suutis end kokku võtta ja mulle kõik ära rääkida sai tema sellest kõigest kohe vabaks. Mu mees on minuga, armastab ja hindab mind rohkem kui kunagi varem.
Aga minu maailm on hävinud, see mille oleme loonud ei valmista mulle enam rõõmu. Kogu loodu on tehtud kavatsusega tunda armastust ja harmooniat. Praegu tunnen ainult valu, kõik on justkui tühi, isegi mõtteid ei tule enam pähe. Mul on tunne, et olen elanud nagu illusioonis. Ikka ja jälle kerkib minu mõtetesse küsimus : Kuidas ta sai seda teha?
See side mis meie vahel on alati olnud on väga haruldane. Me oleme olnud koos üle 20 aasta ja me oleme alati üksteist väga hoidnud. Me võime päevade kaupa olla teineteise kaisus unistades ja hoides teineteist, siis oleme tegutsenud ja loonud midagi ilusat. Kuidas küll selle kõige baasilt sai midagi sellist juhtuda?
